Õpilased, üritused ja olustik

Kooli fondi dokumentaalsete materjalide õiendis, mis kannab direktor Ruth Ojavee allkirja, on kirjas: „Kohtla-Järve 1. Keskkool võitles algusest peale õppeedukuse tõstmise eest. 28. veebruari 1950. aasta õppenõukogu koosolekul arutati järjekordselt õppeedukuse küsimust koolis ning otsustati sisse seada pühapäevakool: õpilased, kes oma tööd nädala jooksul ei tee, korrarikkujad, kel 2 või enam märkust ja tundidest kõrvalehiilijad- kõik ülalnimetatud õpilased tulevad pühapäeva hommikul kella kaheksaks kooli oma praaki likvideerima.
Meie kasutada olevates materjalides ei ilmne, kas pühapäevane kool ka tegelikkuseks sai. Tundub, et ei, sest edasi märgitakse: 1950./51. õppeaastal oli koolis ikka väga madal (85%) õppeedukus.
1937. aastal viidi sisse koolivorminõue, kuid kahe aasta jooksul seda sajaprotsendiliselt siiski ei nõutud. 1939. aastal, uude vastvalminud koolimajja õppima asudes pidid aga kõik õpilased pealaest jalataldadeni vormis olema. Poisid kandsid nokamütsi, tüdrukud baretti- mõlemal olid tunnustähed KJ. Kanti tumesinist pihikseelikut ja sinivalget, pidupäevadel valget pluusi. Poiste ülikond koosnes kurguni nööbitavast pintsakust ja lühikestest pükstest. 14-15 aastased poisid võisid kanda juba pikki pükse. (A.Sepp-Blauberg)
Sõda tõi riietusse pöörde: vorminõue kaotati, sest rahaline olukord võimaldas selga panna vaid seda, mis olemas oli. Tüdrukud kandsid valdavalt tumedaid kleite ja seelikuid, mille puhul oli siiski olemas reegel, et need pidid ulatuma alla põlve.
Leida- Aliine Luukas meenutab: „Mulle on meelde jäänud, et maalt pärit õpilased käisid paremini riides kui Kohtla-Järve lapsed. Mäletan, et läksid moodi nahksäärikud: neid kandsid ainult maalt pärit tüdrukud”.
Õpilaste riietuse kohta 50. aastatel ütleb Enn Sibrits, et see oli vaba. „Kilinaid- kõlinaid minu mäletamist mööda ei lubatud, indiaani sõjavärve ka mitte”.
Saima Uusrand (Vanamets) meenutab, et tal oli poolvillane pruun volditud kleit, mis peoõhtuks sai valgest siidist krae ja kätised. Kui jõukamad kandsid moodsaid nahksäärikuid, siis minu korralikult nõelutud sukapõlved paistavad praegugi ühe klassipildi pealt välja.
Õpetaja Urve Kilgi mäletamist mööda tulid 1953. aastal moodi bembergikleidid ja hambapulbriga valgendatud tennised. Kes bembergkleidi endale sai, oli õnnelik. 50. aastatel kandsid nii õpetajad, kui ka mõned keskkoolitüdrukud musti kitleid valge kraega.
Lisaks riietusele kehtisid nõuded ka välimusele: keelatud olid sõrmused, kõrvarõngad, meik, juuste lokkimine ja värvimine, ka küünte värvimine. Kontrolliti, kas käed on pestud ja küünealused puhtad.
Kaasaegsest koolist rääkides tuntakse muret järjest suureneva koolivägivalla pärast.
Millised olid tollaste õpilaste omavahelised suhted ja kas esines ka koolivägivalda?
„Omavahel saadi väga hästi läbi. Ei mäleta ei solvanguid ega tagarääkimist. Meie ajal ei olnud ei kampu ega tõrjutuid”. (U. Kilk)

„Ei saa ju vägivallaks nimetada järgmist juhust,” loeme Leida-Aliine Luukase mälestustest: „Olime saadetud kolhoosi viljapeksu juurde appi. Tüdrukud aitasid peksumasina juures, poisid vedasid põllult hakke kokku. Jüri Schmidt toppis sportpluusi taskud põllul hakkide alt põldhiirepesadest leitud hiirepoegi täis ja poetas neid tüdrukutele krae vahele. Mäletan, kuidas Ellen Mustassaar (Liiv) oma punaste lokkide lehvides Jüri eest põgeneda üritas, aga Jüri oli juba siis kange spordipoiss ja sai ta muidugi kätte.

Vahetunnid olid väga organiseeritu: jalutati paarikaupa ringiratast, joosta ei tohtinud, selle järele vaatasid hoolikalt korrapidajad. Kuna see aeg oli mõeldud puhkamiseks, siis ei tohtinud keegi klassi jääda, ei lubatud õpikuid ka koridori kaasa võtta. See tegi meelehärmi nii mõnelgi, kes kodused õppetükid lugemata jättis.

 

edasi >>