On lausa uskumatu mõelda, kui palju on meie kõigi elu muutunud loetud nädalatega! Umbes poolteist kuud tagasi ei osanud ma uneski näha, et ka meie kool läheb teatud ajaks kaugõppele. Aga pean tõdema, et mulle väga meeldib selline koolis käimine, sest saan ise oma aega planeerida. Milline siis näeb välja minu digitaalne koolipäev?
Minu magusa une lõpetab tavaliselt rong, mis meie kodu külje alt kolisedes möödub, et viia tehas-tesse uut vajalikku kraami. Siis teen end korda, valmistan hommikusöögi ning puhun õega juttu samal ajal, kui me maitsva toiduga keha kinnitame. Pärast seda pole enam sekunditki raisata, sest kui köök korras, tuleb kohe end Zoomis ära ühendada ja õppima asuda. Mulle väga meeldib see võimalus, sest lisaks sellele, et saan üle pika aja näha kõiki oma klassikaaslasi, aitab ka õpetaja paremini mõista uusi teemasid. Kui videotund on lõppenud, tuleb lahendada ära ports ülesandeid, mis õpetajad on andnud. Vahepeal tuleb mulle meelde, et ma pole ammu oma toataimi kastnud, ja teen selle ära. Kui olen ülesannete kallal paar tundi vaeva näinud, tunnen, et aju lausa kärssab, ning kui aus olla, siis on mul ka kõht üsnagi tühjaks läinud. Tuleb jälle süüa ja asuda edasi õppi-ma, kuid on raske keskenduda. Seega, otsustan hakata tegelema hoopis kunstikooli ülesannetega: maalin, joonistan või teen sootuks midagi kolmandat. Pole ka harv juhus, et keset koolipäeva te-kib mul tahtmine minna jooksma või rattaga sõitma, kuid „laisematel” päevadel käin värsket õhku lihtsalt aias hingamas, mis siis, et tehasekorstnate all. Pärast õhtusööki perega võtan end viimast korda kokku, isegi siis kui viimnegi tahe on kadunud, ja õpin ära õppimata jäänud õppetükid, lootes, et õpetaja selgitab hästi lahti asjad, milles pea üldse ei võta. Seejärel lähen magama ja kõik algab jälle otsast peale.
Kerttu-Liis soosalu