Pealkiri tuleb paljudele tuttav ette. See on Järve Gümnaasiumi moto aastast 2012. Täpselt aasta tagasi kevadel oli koolile uue arengukava tegemise protsessis jutuks ka moto muutmine, isegi variandid olid valmis. Huvigruppide hääletus aga näitas, et teised variandid jäid haledalt alla ja nii saigi Järve Kool gümnaasiumilt päranduseks sama moto.
Meie moto mõte on olnud selline, et peaksime olema valmis uuteks ägedateks võimalusteks, mis ootamatult sülle kukuvad. Peaksime uusi oskusi omandades olema ikka sammukese ees, võiksime olla uudishimulikud ja põnevil, paotades uusi uksi ja rakendades tasahilju, kuid järjekindlalt uusi ideid. Pidasime valmisoleku all ikka silmas neid häid pakkumisi, mis nurga tagant meid ootamatult tabaksid, piinlik oleks ahvatleva pakkumise peale öelda, et oi, tänan, kuid me veel ei oska, me pole valmis. Praegu aga on juhtunud nii, et kogu Eestit on tabanud ebameeldiv üllatus ja ka selleks võiks üks ettenägelik õpetaja, õpilane, samuti koolijuht valmis olla. Ometi on täna toimuva koolitöö situatsioon täiesti teistsugune: kogu kool mahub arvutisse. Mahub arvutisse ja jääb sinna pikkadeks nädalateks. Kui valmis me olime?
Kalender meie õpetajate toa seinal näitab 13.märtsi, mil aeg koolimajas peatus. Õpilaste ja õpetajate aeg voolab edasi sootuks mujal ja sootuks teistmoodi. Arvutisse mahub kogu koolimaailm, natuke jääb ka sellest väljapoole. Väljaspool kodu on selged reeglid ja need jäävad kehtima nädalateks. Elava loomuga õpilastele, otsiva hingega ja liikumist nautivatele inimestele tuleb leida uusi lahendusi, leida uus ja turvalisust pakkuv rutiin. Aeg on kasutada kõiki oma parimaid ideid ja oskusi. Ja seda teevad kõik 320 õpilast, 47 õpetajat ja kõik tugitöötajad. Seda teeb terve Eesti, tegelikult muidugi terve maailm.
Veel märtsi algul oli koolimajas kõik tavapärane, 13. märtsil toimus suur pidurdus. Kogu maailm pidurdas. Praegu tundub kummaline, kui tihti me viimasel ajal erinevates seltskondades omavahel arutasime, kuidas meie riigis kõik on võimalik, kui hästi elasime, mida kõike tegime, reisisime, tegelesime toredate hobidega. Nüüd õpime elama teistmoodi. Õppimine on jätkuvalt ettenägelike privileeg.
Mul on hea meel, et meie kooli õpetajad on alates 2017. aasta algusest teinud koostöös läbi mitmete ainete digilõimingu tunde. Need olid vahvad, need aitavad praeguses virtuaalkoolis hakkama saada. Seda on täna tunnistanud ka õpetajad ise. Ka jaanuaris 2017, mil me digilõimingu tunde ja õpetajate süsteemseid digikoolitusi alustasime, rääkisin, et õppimine on ettenägelike privileeg. Oleks ma vaid teadnud,kui õigus mul oli!
Praegu mõtlen, et oli väga tore hommikuti tööriided selga panna ja kooli sõita, kohtuda kolleegidega, tervitada garderoobis õpilasi, minna tundi ja teha midagi koos, päriselt koos. Mitmed õpilased tulid garderoobis lausa kallistama. Nüüd ei tohi kallistamisest enam mõeldagi, kolleegidega kohtume iga päev kell 13 virtuaalses õpetajate toas, juhtkonnaga iga päev kell 10 samuti virtuaalses toas. Ida-Virumaa koolijuhtide MTÜ pole kunagi käinud koos iga nädala neljapäeval. Varem ikka kord kuus neljapäeval või isegi harvem. Kohtumised on omandanud hindamatu väärtuse. Tõeline rõõm on suhelda!
Pean tunnistama, et 17. märtsil tundsin, et mind ei olegi enam vaja: juhised olid õpetajatele antud, viimased õpetajate kiirkoolitused väikestes gruppides 16. märtsil koolimajas tehtud, lapsevanematele ja õpilastele Stuudiumis koolikorralduslik info välja saadetud. Ja äkki oli tühjus. Olen 26 aastat lisaks direktoritööle andnud tunde, esimest aastat polnud mul nüüd ka tunde, mida ette valmistada. Kodus oli sülearvuti, väike ja ebamugav. Oli ka telefon. Töölaud kodus oli harjumatu. Materjalid olid tööl kabinetis ja tööarvutis. Mõtlesin, mida ma ise kodus edasi teen. Järgneva paari päevaga aga muutus kõik järjest ja väga kiiresti. Tekkisid uued ülesanded, palju virtuaalkoosolekuid, veebiseminare, kohtumisi, ideid, tekkisid küsimused ja vastused, olid lõbusad emotsioonid ja sai naljagi. 17. märtsi ja 27.märtsi vahel on kõigest 10 päeva, millesse mahtus NII palju!
Inimese elus on erinevad perioodid, igal perioodil on fookus mingil uuel teemal. Praegu on kõikide fookus õppimisel, sellest perioodist tulevad kõik Eesti inimesed välja võitjana, sest me oskused teevad igal juhul hüppe. Mõnel väiksema, mõnel suurema, kuid igal juhul hüppe. Kui varem pidi ette mõtlema, et mitte minna koju sama teed pidi, et märgata teel uusi detaile, siis nüüd on iga päev NII huvitav ja täiesti teistmoodi. Tundub, et meid ootab ees midagi väga erilist ja head, milleks me praegu erilise põhjalikkusega valmistume, kas pole? Kui loen meie õpilastele tehtud küsitluste vastustest, et neile meeldib oma päeva planeerida, et nad õpivad teistmoodi, et nad vastutavad nüüd rohkem oma õppimiste ja taipamiste eest, et nad tahaksid juba kooli tulla, et nad igatsevad kooli järele, siis edasi saab ainult paremaks minna. Enne kui me kokku saame, on igaühel võimalus ja aega mõelda, mida ta ära õppis, mis oli huvitav, milline tegevus valmistas enim rõõmu jne.
Õnn lihtsatest asjadest - telefonikõnest vanaemale, vestlusest sõbraga, ühisest hommikusöögist, lõunasöögist ja ka õhtusöögist koos perega, aeg hea raamatuga, hea meel praktiliselt ellu rakendatud koolitükist, veebikaameras nähtud parima sõbra mängivast koerast, koos perega veedetud lauamängude õhtust, energia koos õega teleri ees keksitud tantsutunnist, läbi kaamerasilma sõpradele saadetud naeratustest, väikeste heategude märkamine – see kõik on äkki muutunud väga oluliseks. Meil on õppimise aeg. Meile on antud see aeg ning seda tuleb hinnata. Hinnata ja mõtestada oma tegemised iseenda jaoks selleks, et pärast piirangute aja lõppemist väljuda oma kodust tugevamana. Praegu on aega mõelda ja tunda. Mõned tunded on rõõmsad, mõne tundmine ei ole mugav, kuid kõik on vajalikud läbi tunda ja mõelda. Päris hiljuti meil sellist aega ei olnud.
Veel pisut ja ka mina saan oma päevaplaani paika. Vanast ajast enne 13. märtsi võtsin kaasa harjumuse mõelda enne uinumist kolmele lõppeva päeva jooksul minu jaoks hästi läinud tegevusele-tööle-teemale. Otsisin juba garderoobist välja oma eelmisel sajandil ostetud kollased hantlid fitnessi jaoks (trennis tehtud harjutused on veel selgelt meeles) ja paar aastat vana sinise joogamati. Ujuma, jõusaali ja tantsutrenni ei saa ju enam niipea ja ainult koeraga jalutamisest kahjuks vaimu virgena hoidmiseks ei piisa.
Kalendris on veel paar veebikoolitust. Kolmapäevaselt juhtide koolituselt saadud värske ideena uutmoodi lahtritega nädalaplaanis on palju kohtumisi, naeratusi ja toredate inimeste nimesid. Mu lugeris on pooleli järjekordne inglisekeelne raamat. Mitu järgmist on ootel. Aeg on õppida. Mulle meeldib olla ettenägelik, sest ma veel ei tea, mida kõike põnevat on mind ees ootamas. Kui ükskord kokku saame, siis räägime, mida kõike ära õppinud oleme.
Järgmiste kohtumisteni!
Anne Endjärv
Järve Kool
direktor