“Kui Arno isaga koolimajja jõudis olid tunnid juba alanud.” Oskar Lutsu unustamatu teos algab just nende sõnadega, mis illustreerivad hästi ka mitut teie kooliseika- ajast, mida teie kunagi ei unusta- teie kooliajast.
Teie, 12. klass, ei ole mitte ainult head sportlased ja tublid olumpiaadidelkäijad, vaid ka õpetaja Kivili “kuldsuude” märkmiku aktiivsed täitjad ja nii mõndagi poissi võib võrrelda suisa Kevade Tootsiga.
Klass keda kuuleb juba kaugelt, klass keda näeb kohe algul või ei näe üldse, sest järsku on lahvatanud seletamatu haigusehoog. Klass, kes järjepidevalt kontrollib kassijuhataja hoolsat tööd ning klassijuhataja, kes on oma õpilastele rohkem kui pelgalt õpetaja, sõber, eeskuju ja tiib, mille alla julgelt peituda, kui varitseb oht.
Õpetajate käskudele põikpäiselt vastu jonnides, aga peaaegu alati puhtalt pääsedes on ilmselt igaüks teist järginud Joosep Tootsi mõttelaadi. “kui ma kahte rehkendust ei jõua ma teen ühe. “ Aga tehes vaid pool või lausa terve olete teinud silmad ette nii mõnelegi kahtlejale, teinud tuule alla vastastele ja toonud uhkust koolile.
Kohtla- Järve Järve Gümnaasiumi kõige viimased lõpetajad, viimased lipukandjad ja kooli mälestustelaeka värskeim täide. Nii paganama uhke, kas pole? Tundke uhkust ja tehke nii, et kooli silmad oleksid täis uhkust, et te ei oleks mitte ainult viimased vaid ka tublimad ja edukamad.
Selg sirgu, nina püsti ja sirutage tiivad välja, et lennata koos vastu rikkustele, tulevikuseiklustele ja uutele väljakutsetele. Mõelge kui uhke on elada kaasa oma klassikaaslaste võimsatele saavutustele ja kokku saades meenutada vanu häid aegu. Et teie samm oleks kindel, siht silmel ja ideid täis pea. Jõudu ja jaksu Teile!
“Edasi Kentuki poisid, valu punanahkadele!”
11. klassi nimel, aitäh!
Elizabeth Veri