Jälle on käes aasta pimedaim aeg ning hommikul pimedas kooli tulles ja õhtul pimedas koju minnes on kindlasti vaja ennast helkuri(te) abil tänaval autojuhtidele nähtavaks teha.
„Misasi see helkur on?", „Ma ei käigi jalgsi, seepärast helkurit kandma ei pea", „Helkur on kotis", „Ma tulin ju autoga, helkurit pole vaja", „Jope on uus, helkurit ei ole jõudnud külge panna." Need on helkurita ringi liikuvate inimeste selgitused küsimusele, miks nad helkurit ei kanna. Aga kas Sa tead, et Sina näed sõidukit juba kaugelt, sõidukijuht märkab aga ilma helkurita jalakäijat alles 30 m kauguselt?
Tead Sa helkuri loomise ajalugu? Esimene helkur on patenteeritud 1934. aastal Nottinghami teetöölise Percy Shaw poolt, loomise idee tekkis teepervel seisva kassi silmadest, mis peegeldasid autotulede valgust.
Hea helkur on umbes peopesa suurune, siis ei ole ta liiga väike ega liiga suur. Õigesti kinnitatud helkur on paremal küljel nii, et ta asetseks auto tulede kõrgusel. Siis oled sa juhtidele nähtav.
Kooli juhtkonna nimel täname huvijuht Vaili Viirlaidi ja Järve Gümnaasiumi õpilasesindust, kes korraldasid juba 1. novembril kooli peasissekäigu juurde helkuripuu lõbusate helkuritega, mille küljest saab vajadusel pimedale linnatänavale minnes oma teele kaasa haarata lõbusa näoga peegeldaja – helkuri! Aitäh, et hoolite ja olete eeskujuks!
Kanna pimedal ajal alati helkurit ja ole silmapaistev!
JG