Käisime oma klassiga 14. mail looduses, ilm soosis ja oli imeilus. KIK-i projekt toimus sel aastal Lääne-Virumaal Metsamõisas Puhta vee keskuses. Seitsmendate klasside teemaks oli Geotark Pandiverel.
Esiteks külastasime Kriidi tehast ja Kriidi karjääri, millest on saanud nüüd Kriidi järv. Kriidi järveni jõudmiseks pidime ületama Preedi jõge. Tutvustati kivimite ajalugu. Saime teada milleks kasutatakse kriiti. Arvasime, et seda on vaja õpetajale- tahvlile kirjutamiseks.
Teiseks vaatasime Varangu mõisa, mis oli rajatud 14 sajandi lõpus. Varangu mõisa lähistel asub väike mõisavalitseja maja. Selles majas veetis oma lapsepõlve aastatel 1909-1918 Eesti tuntud graafik Eduard Wiiralt. Kuulsamad tööd olid tutvumiseks pandud mälestustahvlile.
Kolmandaks suundusime siniallikate juurde, kuhu viib laudtee- matkarada. Allikaid vaadates tundus, et allikad on sinakat värvi, nagu oleks sinna lisatud toiduvärvi. Kõige põnevam oli teada, et allikad toodavad ühes sekundis 700 liitrit puhast vett. Nägime ka kopraonu „sööklat“ ja tutvusime tema eluga. Kuna seal on looduskaitseala, siis midagi puutuda ei tohi, aga näksida jänesekapsast võis.
Peale Varangu mõisa seiklust sõitsime Metsamõisa, et teha väike grillipaus ning tutvuda karstialaga. Küll oli maitsev külm kaevuvesi, eriti ise pumpamine pakkus lusti.
Me viibisime Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikul alal. Karst on nähtus, mis tuleneb pinna- ja põhjavee keemilisest ning sellega kaasnevast mehaanilisest toimest kergesti lahustuvaisse lõhelistesse kivimitesse- lubjakivisse, dolomiidisse, marmorisse, kipsi jt.- aladel, kus neid kivimeid on rohkesti ja vesi on agressiivne. Pandivere kõrgustiku näol on tegu unikaalse alaga, mis varustab suurt osa Eestit puhta veega. Tähtis on meeles pidada, et põhjaveevaru kujuneb veelahkmealadel, mitte soodes ega märgaladel. Pandivere kõrgustik on justkui Eesti „looduslikuks veetorniks”.
Nüüd seadsime sammud bussi ja suundusime kodu poole. Oli tore koolipäev!
Marianna Kalnina
7. A klass