Koolielu lahutamatuks koostisosaks ja alati oodatud suursündmuseks olid koolipeod. Peod toimusid suures saalis (peale sõda, kui saal oli varemetes, 3. korruse jalutuskoridoris) ning algasid rikkaliku eeskavaga. Kui tantsul osaleda taheti, siis eeskavalt puududa ei tohtinud. Selle järele vaatas direktor Nõmtak isiklikult.
Keskkolis tehti tasulisi pidusid, millest saadud rahadega korraldati klassiekskusioonid Riiga ja Moskvasse.
Koolipeod olid võrratud, kontsert õpilaste ja õpetajate poolt hästi ette valmistatud, tantsuks mängis kooli orkester, koos musitseerisid nii õpilased kui õpetajad. (Reet Kukk)

Koolipeost võtsid alati osa palju õpetajad. Ootasime pikkisilmi, et meesõpetajad meid tantsule paluksid (E. Rannaste), kõik toimus täistulede valgel, pimedaid nurgataguseid ei otsinud keegi, noormehed tantsisid graafiku järgi direktrissi, Ruth Ojaveed, sest siis oli lootust, et pidu kestab kauem.Viinajoomine ei olnud moes. Ei suitsetatud.

Aineolümpiaadide traditsioon oli ilmselt alles kujunemas, seepärast ei mäletata, et neid oleks üldse toimunud. Paremate asjatundjatena on nimetatud vaid üksikuid, nagu Lea Meremaa, Tiit Pärnik, Hulda Lepsik, Toivo Ülavere, Vello Jürgens, Valdur Laager, Villu Soom, Mati Kembo. Toimusid isetegevuse olümpiaadid, kus meie kool ülelinnalistel ülevaatustel hästi esines.
Kooli sümboolikast vaikitakse, järelikult tuli see hilisematel aastatel.
Vima Veideman (Karo) kirjutab oma mälestustes: „Kevadisel vaheajal (1949) organiseerisime ekskursiooni Tallinna. Sõitsime rongiga, ööbisime Mäetehnikumis. Vaatasime Estonias „Silvat” ja „Luikede järve”. Need olid meie viimased ühised koosveedetud päevad- 25. märtsi 1949. aasta küüditamine võttis meilt Maie Reintopi ja Allan Ontoni. Neid kahte oleme me aga alati lugenud oma lennu lõpetajateks.
Mälestustest ilmneb, et mitte alati pole kooli lõpuõhtu olnud noorusaegade kõige rõõmsam sündmus, kuna seda püüti kasutada noorte ideeliseks mõjutamiseks selle ajastu ühiskonna tarvis. Mitmed vilistlased meenutavad oma lõpuõhtut kurva alatooniga sündmusena.

„Lähenes kooli lõpetamine. Otsustasime tellida samasuguse lõpumärgi nagu I lend (hõbedast ilus rahvusornamentidega märk),” võime lugeda II lennu mälestustest. Soovisime, et direktor Nõmtak paneks meile märgid rinda. Korraldasime salajase märgiõhtu koolimajas. See oli veebruar 1950. Ella Aabjõe (Välk) kinkis oma märgi ja fotod praeguse Järve Gümnaasiumi Kooli ajaloomuuseumile.

23. juunil 1950 korraldati küpsustunnistuste pidulik aktus vene koolis koos nende lõpetajatega. Olime õnnetud. Aleksander Nõmtak tagandati, kui kodanlik natsionalist juba aprillis 1950. Lõpumärgid ei tohtinud rinnas olla,” meenutab Laine Mae (Toomsalu).

„Usk ja teisitimõtlemine oli meie ajal keelatud,” kirjutab Elsa Korsten (Rannaste).

„Vaatamata sellele käisin 1949. aastal leeris. Olin Komnoor. Keset õppeaastat uuriti see välja. Kokku kutsuti komsomolikoosolek minu karistamiseks. Direktor Nõmtak andis mulle varem nõu, mida enda kaitseks öelda. Sain karistuseks märkuse arvestuskaardile. Kool jäeti edasi. Kuid neid, kes minu vastu olid, sõpradeks enam ei pidanud.

<< tagasi