Pärast Rudolf Reimani lahkumist Kohtla-Järvelt ei leitud ilmselt koheselt uut koolijuhatajat ja seetõttu määrati juhataja kohusetäitjaks Aleksander Nõmtak, kes endiste õpilaste mälestuste põhjal, täitis talle pandud kohustust kuni 1937. aastani.

Aleksander Nõmtak oli noor mees, alles sõjaväest tulnud. Tema tunnid olid võimlemine, joonistamine, maateadus ja ilukiri. Muide just sel ajal oli ilmunud eeskiri õpilaste käekirja normeerimise kohta. Seni kehtis põhimõte, et õpilaste käekiri võib olla individuaalne, siis nüüd tegi ringkiri korraliku käekirja õpilastele kohustuslikuks.
Õpilaste korraliku käekirja eest pidid hoolt kandma aineõpetajad. Endiste õpilaste arvates õpetaja Nõmtak oli siin halastamatu, seda enam, et tema oma käekiri oli igati eeskujulik.
1937. aastal tuli Räpinast uueks kooli juhatajaks Johannes Karheiding. Ta oli ühtlasi lauluõpetaja, koorijuht ja mandoliiniorkestri asutaja.

Ta tunnid olid huvitavad. Et koolis polnud klaverit, siis joonistasid õpilased Karheidingu tunnis paberile klaveriklahvistiku ja selle „tumma” klaveri abil õpetas ta lapsi lihtsamaid viise mängima. Sellisena mäletab oma õpetajat Asta Blauberg.
Johannes Karheiding täitis koolijuhi kohustusi kuni 1939. aasta kevadeni, mil koolipere sai uue koolihoone.
Sirvides Kooliküla Algkooli kroonikat tegime enda jaoks huvitavaid avastusi. Üks paljudest oli see, et me ei leidnud sealt ühtegi õppeaasta lõpul tehtud klassi- või kooli üldpilti, mille pealt oleks puudunud koolijuhataja ja aineõpetajad. Koolipere ühispilt igal kevadel oli ilus traditsioon.